Postimees · Luksuslik Eesti · 2026
Kus lõpeb kirg ja algab investeering?
Vaata originaalkujundust ajakirjasKulla omamine ei maksa kontole dividendi, maal ei saada kord kvartalis aruannet ja haruldase mündi väärtus selgub alles siis, kui keegi teine on selle eest nõus rohkem maksma. Ometi ostetakse nii väärismetalli kui kunsti järjest juurde, mõne autori hinnatase on nelja aastaga lausa kolmekordistunud. Kuhu oma raha siis paigutada, et saada varale kas mõistlikku või vähemalt emotsionaalset tootlust?
Kaks aastat tagasi vermiti esimesed 500 hõbemünti sarjast „Tee Valhallasse": kaks untsi hõbedat tükk, kõrge reljeef, viikingid teemaks. Täna on 2024. aastal turule tulnud eksemplare pea võimatu leida. Numismaatikutele ja ka teistele ajaloo austajatele on sarja nimi muidugi omamoodi huumor, sest Valhalla on müütide järgi üks väheseid kohti, kuhu raha kaasa võtta ei saa. Viikingid ise olid kannatlikud investorid: nende strateegia oli hõbe maha matta. Selle investeeringu tegelik väärtus avaldus paraku alles 1000 aastat hiljem. Eesti mullastki on tänaseks neid aardeid leitud, mida nimetatakse nii mõnelgi pool hindamatuteks.
Kannatlikkus on investeerimise maailmas küll voorus, aga 1000 aastat ei soovi tänapäeval arvatavasti keegi enam oodata. Eesti kevadoksjonitel kujunes müüdud kunstiteose keskmiseks hinnaks umbes 5500 eurot, olles samal ajal sobiv summa kullakangi ostmiseks. Mõtlemise koht.
Üks omadus ühendab münte, väärismetalli ja kunsti: erinevalt aktsiast või fondiosakust saab neid varasid kätte võtta. Just see teeb need samaaegselt nii huvitavaks kui ka keeruliseks raha paigutamise viisiks. Järgnevalt räägivad galeristid, mündi- ja kullakaupmehed ning rahanduse professor, mis neid varasid võivad mõjutada.
Kuld või hõbe, kang või münt.
Kulla ja hõbeda hinnatõus 2025. aasta lõpus ja 2026. aasta alguses muutis turgu. Väärismetallidega kauplemisele spetsialiseerunud ettevõtte Tavast OÜ tegevjuhi ja juhatuse liikme Eivor Maivälja andmetel tuli just siis nende juurde inimesi, kes varem sellist investeerimise vormi polnud eriti kaalunud. Oma osa huviliste suurenemises mängis juba tema sõnul ka 2022. aasta alguse geopoliitilise olukorra muutus, mil oluliseks sai võimalus oma vara vajadusel kiirelt kaasa võtta. Praeguseks on turud ettevõtte andmetel rahunenud, kuid hinnad püsivad ajaloolises võrdluses endiselt väga kõrgel.
Eraisiku pikaajalise investeeringu jaoks peab Tavasti esindaja üldjuhul kõige praktilisemaks kulda: suur väärtus mahub väikesesse vormi. Nõuetele vastav investeerimiskuld on Eestis ja Euroopa Liidus ka käibemaksuvaba. Hõbedaga on lugu teine. Uute hõbemüntide ja -plaatide hinnas sisaldub käibemaks, mida eraisik tagasi müües enam ei saa.
Hõbe sobib seega inimesele, kes soovib alustada väiksema summaga või keda huvitavad ka mündid ise. Siit leiab eest hoopis teistmoodi maailma. Suuresti numismaatikale keskendunud kaupluse Coin24 esindaja sõnul mõjutavad hinda eelkõige vermimise kvaliteet ja tiraaž. Kõrgeima kvaliteediga nö proof-mündid on kollektsionääride seas eriti hinnatud, sest nende puhul pööratakse tähelepanu nii viimistlusele kui ka sertifikaadile. Sageli võib aga just tiraaž olla see, mis väärtuse kujundab.
Kui alustamiseks on 3000 kuni 5000 eurot, soovitab Coin24 vaadata tuntud temaatilisi hõbemünte. Suurema kaaluga mündi puhul on hõbeda hind ühiku kohta küll soodsam, väikese tiraažiga müntidele lisandub aga tihti kollektsioneerimisväärtus.
Kunstiturg on praegu mitmesuunaline.
Artrovert galerii juhi Siim Raie selgitusel on globaalne kunstiturg taastunud üldnäitajates, kuid mitte kõigis segmentides. „Turu ülemine ots ehk väga kallid teosed on kasvamas ning alumine ots, alla 5000 euro jäävad teosed, on samuti aktiivne. Aus on öelda, et turg on mitmesuunaline,” räägib Raie.
Kogu maailmas ületab kunsti pakkumine praegu nõudlust ja ostja jaoks on see Raie hinnangul hea uudis, sest siis püsivad hinnad ohjes. „Kunsti ostuks on minu meelest alati hea aeg ja 5000 kuni 10 000 euro eest saab vägagi tõsise autori väga hea teose," kinnitab ta.
Sama hinnaga kui neli aastat tagasi ei saa Raie sõnul enam nii mõnegi eesti kunstniku töid. Kellel on aktiivne näitusetegevus, neid leiavad üles muuseumid, kuraatorid ja kogujad. Iga näituse eel teeb hinnatase sammukese edasi. Näiteks Gerda Hanseni esimesed tööd, mille Raie müüs, olid tema bakalaureusetöö maalid ja tänaseks on hinnatase neist kolm korda kõrgem.
Sama muster kordub ka nende autorite puhul, kes on galerii Temnikova & Kasela juhi Olga Temnikova sõnul jõudnud rahvusvahelisele turule. Kris Lemsalu, Jaanus Samma ja Edith Karlsoni teoste hinnad jäid enne rahvusvahelist tuntust sageli tuhande ja kolme tuhande euro vahele. Täna võivad võrreldavad tööd olla pigem 10 000 ja 20 000 euro vahel, olulisemate puhul ka kõrgemal.
Temnikova sõnul on Eesti kunstnikele pakutud muuseuminäituseid ja koostöid galeriidega Viinis, New Yorgis ja Montréalis, lisaks isikunäitus Kiasmas. „Meie kogemusel tekibki kõige loomulikum hinnatõus siis, kui rahvusvaheline nähtavus, institutsionaalne tunnustus ja reaalne nõudlus kasvavad koos," selgitab Temnikova. Raie lisab, et just selline samm-sammult kasv tagab stabiilse turu.
Kui on kiiresti sularaha vaja.
Kulla puhul käib raha saamine kiiresti. Kui Tavasti kontoris on plaadi või mündi ehtsus tuvastatud, pakutakse hetke turuhinnast lähtuvat ostuhinda ja väiksemad summad makstakse kohapeal sularahas. E-poes on toodete juures lausa nähtaval nii müügi- kui tagasiostuhind, nii et nende vahet saab hinnata juba enne ostmist.
Kunsti puhul on väljumine aeglasem ja võib osutuda kallimaks. Raie toob välja, et järelturul müües tuleb arvestada komisjonitasuga korraldajale, olgu selleks galerii või oksjon. See on tema sõnul veerand kuni kolmandik müügihinnast ja muudab kohe hinnaootust.
„Kuigi kunsti ajalooline tootlus on kõrge, umbes 9 protsenti aastas, annab enamiku sellest avalikult kaubeldavate teoste statistika põhjal murdosa autoreid ja enamasti turu ülemine ots, mida Eestis nagunii ei ole,” möönab Raie.
Portfell tuleks jaotada teadlikult.
TalTechi professori ja Rahaedu investeerimisraamatute kaasautori Tõnn Talpsepa hinnangul ei ole tüüpilisel erainvestoril vaja portfellis hoida ei kulda ega muid väärismetalle. Hajutamise mõttes võib seal hoida kuni viie protsendi suurust osakaalu ja peamine eesmärk võiks olla kaitse kõrge inflatsiooni eest. „Tavaolukorras ei paku kuld otsest vara juurdekasvu, mida muud finantsvarad pakuvad," toob ta välja.
Tavasti esindaja Maiväli räägib sisuliselt sama: „Kulla puhul räägiksime eelkõige vara hajutamisest ja pikaajalisest väärtuse hoidmisest. Kulla hind kõigub ning see ei maksa intressi ega dividendi, mistõttu ei tasu seda käsitleda garanteeritud tootluse allikana.”
Mis siis alternatiiviks on? Talpsepa sõnul pakuvad valitsuse võlakirjad üle pika aja jälle arvestatavat intressi, septembri alguse seisuga sõltuvalt riigist umbes kolme kuni viie protsendi vahel. Samas aktsiate hinnatasemed on ajalooliselt kõrged, eriti Ameerikas, mis lubab tema hinnangul oodata tagasihoidlikumat tootlust kui viimastel aastatel.
Kõige kallim viga ei ole vale vara.
Erainvestori tulemusi mõjutab Talpsepa sõnul kõige rohkem varaklasside valik. Oluline on hoida kulud kontrolli all, eelistades näiteks indeksfonde ja vältida kulukaid vigu nagu liigne kauplemine või enda jaoks liiga suure riski võtmine. „Finantsturgudel töötavad pikas perspektiivis ikkagi kaalutletud otsused, mis lähtuvad loogikast, mitte emotsioonidest või intuitsioonist," märgib ta.
Raie ütleb kunsti kohta sama, ainult teiste sõnadega: „Suurim viga on ost valedel ajenditel: kaasaminek trendiga, nime ostmine sellepärast, et keegi ütles selle kõvaks nimeks. Tihti otsitakse kooskõla juba muude valikutega: vaiba, kardinate ja diivani või siis ka juba olemasoleva kunstiga.”
Talpsepp võtab kunstiga kauplemise kokku veel kainestavamal moel: „Kunsti puhul paistab tootlus kaugelt vaadates tegelikkusest parem, sest oksjonile jõuavad peamiselt populaarsed teosed. Ebaedukad investeeringud vaikitakse maha, sest neile ei pruugi üldse ostjaid olla."
Tootlust saab lugeda mitmes ühikus.
Raie väitel on umbes pooltel tema klientidest kunsti ostmise ajendiks valmis saanud uus kodu või remont ja sageli otsitakse kooskõla juba tehtud valikutega. Tema soovitus on vastupidine. „Kunstiteos on iseseisev suurusjärk ja ei pea sobituma kodutekstiilide paletiga. Kunst kodus ei jää kunagi märkamatuks, seega on parem, kui see räägib omanikust endast,” võtab Artroverdi galerii juht kokku.
Lõppude lõpuks jõuavad nii rahanduse professor kui galerist samale arvamusele. Kunstil on Talpsepa sõnul samuti teatav tarbimisväärtus, sest mõnel inimesel teeb maali vaatamine lihtsalt meele rõõmsaks ja siis polegi võibolla vahet, kui palju keegi teine selle eest parasjagu maksta tahaks. Raie ütleb seda omal moel: „Viisil või teisel on tegemist elukaaslase valikuga."
Nii et kui valik on hästi tehtud, vaatab see vara seinalt igal hommikul vastu ja tootlust loetakse hoopis teistes ühikutes. Viikingite hõbe ootas oma ostjat tuhat aastat. Kaasaegsel investoril on vähemalt valik, kas ta paneb vara seisma seifi, seina peale või virtuaalmaailma.