Postimees · Luksuslik Eesti · 2026
Kvaliteet paistab kolme meetri kaugusele, logo mitte
Vaata originaalkujundust ajakirjasHea riietuse tunneb ära enne, kui logo või silt välja paistab. Kolme meetri kauguselt loeb silm lõiget, materjali, kanga langemist ja seda, kuidas inimene rõivast kannab. Keila-Joa lossi moeajaloo näitusel selgub, et samad elemendid, mida moeloojad praegu oluliseks peavad, olid tähtsad juba 250 aastat tagasi. Ometi ei otsusta kõike kangas ega lõige. Sama palju loeb see, kes millisel ajahetkel rõivast kannab ja miks ta selle valis.
Kaks Eesti moeloojat räägivad, mida rõivaste puhul päriselt vaadata ja kuhu tasub riietuses raha paigutada. Nii Lilli Jahilo kui Tiina Talumees on mõlemad oma karjääri jooksul võitnud maineka Kuldnõela. Lilli Jahilo on tuntud kauni läbimõeldud disaini, pidulike kleitide ja mõõdukleitide poolest. Tiina Talumees on Eesti moe tipus tegutsenud juba pea 30 aastat ja näinud selle aja jooksul, kuidas klient on muutunud. Kolmanda vaatepunkti teemale avab moeajalugu: kunstiajaloolane Evelina Vedom on Keila-Joa lossis avatud näituse „Fashion in Bloom – lillemotiivid moes“ kuraator. Väljapanek Aleksandr Vassiljevi Pariisi fondi kogust hõlmab enam kui 250 aastat moeajalugu.
Silm märkab juba kolme meetri pealt
„Stiilsel välimusel ja brändi riietel ei pruugi midagi ühist olla,“ ütleb Lilli Jahilo. Tänaval jääb tema sõnul silma pigem terviklik üldmulje, sest hoo pealt ei jõua detaile haarata. Vahel on see mõni hea stilistiline kooslus: jahedal ajal näiteks ilusa lõikega mantel või teinekord hoopis enesekindel hoiak.
Tiina Talumees nimetab hea väljanägemise ühe elemendina materjali. Samuti tõdeb ta, et kaugelt vaadates reedavad paljugi inimese kohta tema jalanõud. Rõivaste naturaalsed materjalid, näiteks siid ja vill, on tema hinnangul tänapäeval omaette luksus, samamoodi nagu jätkusuutlikkus. Palju sõltub ka kontekstist: sama ese võib ühes olukorras olla täpselt paigas ja teises mitte.
Kangas, mis peab vastu õhtu lõpuni
Kangavalik on Jahilo sõnul omaette teadus, kus loeb nii koostis, kvaliteet kui ka kude. Tema tähelepanekul pelgavad eestlased väga rõiva kortsuminekut ja sellest lähtub ka tema soovitus: kes hirmsasti seda kardab, võiks valida kangad, milles on polüestrit, sest niisugune materjal näitab kortse kõige vähem. Plisseeritud tooted on samuti vastupidavad ja ka kortsukindlad. Viskoosi ta pigem väldiks: materjali eluiga on lühike ning olenevalt kangatüübist venib see üsna kiiresti välja, rääkimata väga kiirelt kandmise käigus voltide tekkimisest.
Talumees tõdeb, et tihtipeale kortsub ka hea materjal, sealhulgas siid. Samuti võib siidi kvaliteet olla väga erinev. Üldjuhul kortsub kõik naturaalne, kuigi tänapäeval kangaid töödeldakse ja saadakse ka väga häid vähem kortsuvaid materjale.
Kõik oleneb rõivaeseme kasutuse eesmärgist: kas on oluline, mis juhtub kleidiga peo lõpuks või mis juhtub kangaga aastate jooksul. Järgmist riietuseset ostes või tellides on ostjal kasulik seda meeles pidada.
Kakssada viiskümmend aastat moodi
Keila-Joa lossi saalis seisavad kleidid, mille hulgas on mõned õmmeldud 1760. aastatel. Õmblusmasinat siis veel ei olnud, seega on kõik uhkete kostüümide valmistamisel tehtud käsitsi. „Kui me vaatame neid erilisi kleite koos peente tikandite ja pitsiga, peame meeles pidama, et see kõik on käsitöö,“ selgitab Vedom. Kostüüme lähemalt uurides võtab töö peensus iga vaataja ahhetama.
Näituse kuraator nimetab numbreid, mis tunduvad lausa uskumatud: ühe kostüümi valmistamine võttis kuus kuni kaheksa nädalat. „Iga päev, kümme tundi päevas,“ rõhutab Vedom. Ühe kleidi peale kulus sõltuvalt lõikest umbes kümmekond meetrit kangast. Muster ei olnud tol ajal trükitud, vaid kangasse kootud. Uhked pitsist sallid ja mõnel puhul kogu kleiti katvad pitskangad on heegeldatud käsitsi, osad päris hõbedast valmistatud niidist.
Sellist tööd leiab tänapäeval muidugi harva. Käsitsi tikitud detailid ja pits on jäänud Pariisi moenädalatele ja eksklusiivseimatele moemajadele. Üks kõige põnevam ese ei ole seejuures kõige uhkem. Näitusel on nö jalutuskleit peenest puuvillasest sitsist, mille kangas on töödeldud vahaga. Huvitaval kombel näeb see materjal väga kaasaegne välja. „Vaha tõrjub niiskust ja pori,“ selgitab Vedom. Sellise kleidiga sai jalutama minna ka siis, kui ilm ei olnud kõige parem. Kangatöötluse vajadus sündis seega riietuseseme ülesandest.
Peenest siidist kleite vaadates peab aga kahjuks tõdema, et nii mõnigi on pidanud alla andma aja hammasrattale. Mikrorebenemised kleidil on küll püüdlikult parandatud, kuid imeõhukese ja õrna naturaalse materjali puhul peab arvestama ikkagi lühema elueaga.
Moelooming on vahel paraku kellelegi ka kõrget hinda maksma läinud, ja mitte alati ostjale. Näituse andmetel värviti 19. sajandil kunstlillede rohelisi toone arseenipõhiste värvidega. Need kahjustasid tuntavalt tööliste tervist. Arseeni teame ajalooliselt rotimürgi koostisosana, mis muuhulgas on tänaseks üldse keelatud oma väga mürgiste omaduste tõttu. Ohutumad aniliinvärvid tulid alles pärast 1857. aastat.
Pahupool, mida kaugelt ei näe
Kolme meetri pealt ei ole muidugi kõiki detaile näha. Näituselgi on hilisema aja kostüüme, mis mõjuvad kaugelt vaadates efektselt, aga lähedalt on näha, et ääristuse paelad on kleebitud ja muster pealetrükitud.
Vedomi sõnul reedab läbi aegade kvaliteedi suuresti toote pahupool, eriti õmblused. Vaadata tasub, kas näiteks ääred ja kaunistused on õmmeldud või tikitud ükshaaval, kui palju siseõmblusi on korrektselt kaetud, kui palju kangast on ühe eseme peale kulunud ning kas lõige arvestab keha kuju ja liikumisega. Tänapäeval poes rõivaid uurides tasub ese pahupidi pöörata ja vaadata, kuidas siseõmblused viimistletud on.
Noorusaja riided peaksid jääma noorusaega
Talumees toob välja ühe eksimuse, mida ta tänavapildis sageli näeb. Arvatakse, et kui panna selga need riided, mida kanti kahekümnendates eluaastates, on ka väljanägemine nagu siis. Nooruslikkus tähendab tema sõnul pigem ikka seda, et käiakse ajaga kaasas, mitte seda, et üritatakse matkida iseenda mineviku versiooni.
Reegleid, mis mingit stiili või rõivaeset otseselt keelaksid, ei ole. Iga rõivaeseme ostu puhul soovitab Talumees siiski mõelda, mis kontekstis see on ja millist sõnumit tahetakse jagada. „Kui sa ise ei tunne, et see on sinulik, siis see on vale. Sa pead mõistma, miks sa midagi selga paned,“ ütleb ta. Vastasel juhul ei pruugi aidata ka kõige õigem moesoovitus, uhkeim bränd ega parim kangas.
Tunnustatud moelooja meelest on tore vaadata inimesi, kelle riietuses on kerge lohakas elegants. See ei ole aga tavaliselt üksiku ostu tulemus. Tema sõnul on sellise väljanägemise taga väärtused, mida hindasid juba kandja vanemad ja vanavanemad ning mis kanduvad edasi põlvest põlve.
Moetööstuses liigub kõik aga aina kiiremini. Suurtes moemajades välja mõeldud või n-ö comebacki tegevad eelnevate kümnendite detailid imbuvad seeriatootmisse peaaegu sama kiiresti, kui nad tippdisainerite käte alt lavadele jõuavad. Mõne jaki revääri lõige jõuab nimekalt moenädalalt kiirmoe kauplustesse uskumatult lühikese ajaga.
Tuhat eurot riietele
Kui võtta üks summa, näiteks tuhat eurot, siis millisele rõivaesemele või rõivastele selle võiks kulutada? Talumehe vastus tuleb konkreetsena – selleks on mantel. „Meie kliimas on üleriietesse raha paigutamine alahinnatud. Kevadel ostetakse rõõmuga uusi asju, sest kõik algab otsast peale, talvel käiakse aga ühe ja sama üleriidega. Mantleid võiks olla rohkem,“ räägib Talumees. Tema enda garderoobis on muuhulgas üks mantel aastast 2000, millega ta käib siiani.
Teise valikuna nimetab moelooja häid vastupidavaid teksaseid ja pintsakut. Naise sõnul on need riideesemed, mida kantakse aastakümneid ja kuhu tasub seetõttu investeerida, kui õige lõige kätte satub. Kolmandana jalanõud, sest meie jahe hooaeg on pikk. „Saapaid võiks olla rohkem kui üks paar, sest siis saavad nad vahepeal puhata ja peavad kauem vastu,“ selgitab Talumees.
Jahilo jaotaks raha omamoodi. Lisaks hädavajalikule tasub tema sõnul kulutada sellele, mis päriselt korda läheb, ja klassika on alati hea investeering. „Eelseisvale hooajale mõeldes panustaksin ilusatesse tumedatesse pükstesse ja kvaliteetsesse kudumisse. Püksid on kindlasti ka meie moemaja selle aasta üks märksõnadest,“ räägib disainer. Algavaks sügis-talviseks hooajaks on tal varuks ka üks lihtne nipp: lisada oma riietusele kaelaseotav krae. „Uudne ja värske efekt on garanteeritud!“ lubab Jahilo.
Kaks vastust ühele rahasummale, mõlemad põhjendatud sellega, kui sageli eset päriselt kantakse. Kumbki ei alusta sellest, mis on parasjagu moes. Talumees lisab veel ühe soovituse: „Tarbi hästi läbimõeldult, väldi emotsiooniostu ja analüüsi iga oma otsust. Millal kannan, miks kannan, kus kannan.“
Nimekiri sellest, mis riietuses päriselt loeb, ei olegi pikk. Talumehe, Jahilo ja Vedomi jutust jäid kõlama kangas, mis peab vastu, lõige, mis liigub kandjaga kaasa, korras jalanõud ja rõiva pahupool, mis on tehtud sama hoolikalt kui nähtav osa. Kõige olulisemat ei saa aga poest osta: arusaama, miks üks või teine rõivas üldse selga valitakse. Just see paistab kolme meetri pealt kõige selgemini. Kakssada viiskümmend aastat on muutnud kangaid, tehnoloogiat ja moe tempot, aga mitte seda: teadliku valiku olulisust.