Postimees · Luksuslik Eesti · 2026
Eksklusiivsed sisustuselemendid: nähtav on hind, aga väärtuslik on lugu
Vaata originaalkujundust ajakirjasÜhest kohast teise viib nii jalgratas kui luksusauto. Vahe ei ole sihtkohas, vaid mugavuses ja tundes, mida igaüks ise valib eesmärgi täitmiseks kogeda. Kodu sisustamisel on sama loogika. Oksa saab panna vaasi, mis maksab sama palju kui jäätis ja ka sellisesse, mille hind ulatub tuhandetesse. Oks on mõlemas ühesugune, vaasi lugu mitte. Materjal, viimistlus, käsitöö osakaal ja eksklusiivsed omadused jutustavad loo, mida kaugelt vaadates ei pruugi aimatagi. Aga omanik teab ja hing on rahul. Küsimus seisneb selles, mille eest siis kõrget hinda maksta ja miks eriline ese teeb tihti rohkem rõõmu kui tavaline.
Eksklusiivsete sisustuselementide teemal räägivad kaasa kahe Eesti ettevõtte esindajad. Nende firmade tegevused liiguvad aga omamoodi vastassuundades. Shishi disainib Tallinnas ja müüb oma esemeid maailma uhketesse kaubamajadesse. Luxor Mööblisalong seevastu on toonud ligi 30 aastat esemeid maailmast Eesti kodudesse.
Mille eest maksab see, kes maksab rohkem?
Luxori salongis on müügil messingist dekoratiivne homaar hinnaga 495 eurot, mille kõrvalt saab kandiku 395 euro eest. Kumbki neist ei täida ühtegi ülesannet rohkem kui suudaks sama toote sarnane, odavam versioon.
“Klient ei osta salongist lihtsalt eset, vaid disaini, materjali, kvaliteeti, iseloomu ja emotsiooni. Eesmärk ei ole müüa võimalikult paljudele, vaid pakkuda kliendile midagi erilist,” selgitab Luxor Mööblisalongi asutaja ja juhatuse liige Andrei Dvorjaninov ning lisab, et ettevõte ei ole ligi 30 tegevusaasta jooksul kordagi soovinud tegeleda masstoodanguga.
„Meie kliendid üldjuhul ei küsi, miks ese nii palju maksab. Pigem küsivad nad, kas seda on veel võimalik saada," tõdeb Dvorjaninov, tuues välja, et ka koostöö Eichholtziga ei ole sündinud uhke rahvusvahelise nime pärast. Pigem vastupidi: bränd sobis Luxoriga, sest arusaam luksusest, kvaliteedist ja disainist oli sarnane. Kõnealune messingist homaar ise kuulub Eichholtzi Deco kollektsiooni ja on valminud käsitööna.
Dekoratiivese on kodus ainus asi, mis ei pea midagi tegema. Nii saabki temast kõige ausam näide sellest, mille eest inimene tegelikult maksab: eksklusiivsus. “See ongi meie jaoks sisustuse juures oluline - ese ei pea olema lihtsalt ilus. Olulisim on luua ruumis emotsioon, kandes endas mingit lugu,” võtab Dvorjaninov kokku.
Kvaliteet peitub tihti seal, kuhu keegi otseselt ei vaata.
Kõige raskem on kallimate esemete puhul seletada just seda osa, mida pildilt kätte ei saa. Mille järgi peaks ostja aru saama, kas ese on kvaliteetne või mitte? Vastuseks võtab Shishi tegevjuht ja üks asutajatest Mart Haber olulised elemendid kokku: „Kindlasti loeb materjal, millest toode on tehtud, viimistlus ning käsitsi tehtud töö osakaal.” Need kolm ei ole ainult müügiargumendid, vaid ka kuluartiklid. Käsitöö on kellegi pühendatud aeg ning materjali kvaliteedi vahe võib olla meeletult suur.
Salongis saab seda ise kontrollida ja selleks ei pea olema asjatundja. Eset kätte võttes tasub vaadata alumist külge, sest sinna ei vaata enamjaolt keegi ja seetõttu on just sealt näha, kui hoolikalt on töö tehtud. Keraamikal tasub uurida glasuuri servi, metallil viimistluse ühtlust, tekstiilil sisemisi õmblusi. Hea kvaliteedi märk võib olla ka see, kui ese osutub kätte võttes oodatust raskemaks.
Vaikne luksus tähendab, et vähem on rohkem.
Rahvusvahelises sotsiaalmeedias levivad sisustustrendid pakuvad praegu ruumikujundusse julgeid botaanilisi elemente. Trendikaim on nn cabbagecore: kapsa- ja salatilehe kujulised nõud, vaasid ja muud tooted kuju või mustriga loodust imiteerimas. Uus idee ei ole ka see. Botaanilised vormid keraamikas on ligi kolmesaja aasta vanune traditsioon, mis teeb praegu hoogsat tagasitulekut. Nendega kombineeritakse erksaid värve, maamaja stiilis vintage volange ja kirbuturult leitud esemeid, igale oma maitse järgi.
Samal ajal räägivad sisearhitektid 2026. aasta märksõnadena vaiksest luksusest ja sellest, et materjal võiks olla see, mis ta päriselt on. Puit näeb välja nagu puit ja messing tohib aja jooksul tumeneda. Kulumist ja naturaalse materjali muid muutusi ei peeta enam veaks, vaid osaks eseme elust. Range minimalism taandub, kuid selle asemele ei tule täidetud tuba.
Põhimõte, mida sisearhitektid kordavad: osta pigem üks kord, aga kvaliteeti meeles pidades. Tühi riiul ei ole poolelijäänud sisekujundus. Just tänu tühjusele on kõrval olevat ilusat eset paremini näha ja kui midagi ühel päeval päriselt meeldima hakkab, on tal koht olemas.
Eesti vaas sobib ka Hongkongi ja Pariisi kodudesse.
Shishi on Eesti ettevõte, mille disainitud esemeid müüakse lisaks kodumaa kauplustele nimekates kaubamajades nii Skandinaavias kui ka mujal maailmas: näiteks Harrods ja Fortnum & Mason Londonis, Galeries Lafayette, Printemps ja Samaritaine Pariisis, Rinascente Itaalias ning Lane Crawford Hongkongis.
Kaugemate turgude ostja ei vali sugugi teistmoodi kui siinne. Haberi sõnul on tooted samad ja valikud suhteliselt sarnased, erineb pigem mõõt: „Eesti kodudesse ostetakse sagedamini väiksemaid variante ja kohati paistab ostjal vähem julgust olevat.”
Millise eseme võiks käesoleval hooajal nõudliku maitsega koduomanik ise enda koju valida? Mart Haberi soovitus on lihtne: „Kodus võiks kindlasti olla üks suurem keraamiline vaas, millesse on lihtne sügisesi oksi panna. Nii saab tuppa tuua looduses valitsevat meeleolu.”
Vahtraoks ei maksa midagi, kuid üks ese võib kogu ruumi elusust muuta. Oksakest hoidev vaas otsustab, kas tegemist on juhusliku kompositsiooniga köögilaual või millegagi, mille juurde pilk peatuma jääb.
Mida eksklusiivsem ese, seda pikem on tema lugu.
Kõige selgemini tuleb eseme pikem austusväärne lugu välja siis, kui ruum on ajalooline. Näiteks sisustas Luxor Keila-Joa lossi, mille omanik Dvorjaninov ühtlasi on. Uus mööbel pidi sobituma lossi arhitektuuri, ajaloo ja väärikusega.
Osa esemeid valiti erilisest Althorp Living History kollektsioonist. Tegemist on Althorpi lossi ametlike litsentseeritud toodete reproduktsioonidega, mille tootja on Theodore Alexander. Kollektsioon sündis koostöös printsess Diana venna Charles Spenceriga, kes on 9. Earl Spencer. Luxoril oli Dvorjaninovi sõnul võimalus Spencerite perekonnaga ka isiklikult suhelda.
Eksklusiivsust lisab näiteks teise tugeva brändi, Eichholtzi puhul koostöö New Yorgi Metropolitan Museum of Art’iga, mille käigus on muuseumi kogus olevatest esemetest inspireerituna valminud omaette kollektsioon. Dvorjaninovi selgitusel jõuab ajalugu ja kunstipärand niimoodi ka tänapäevasesse Eesti kodu interjööri, sest Luxor on Eichholtzi ametlik partner Eestis.
Nii Althorpi kui maailmakuulsa muuseumi kollektsiooni puhul on tegu sama lähenemisega: uus ese, mille eeskuju on vana. Ostetakse vormi, mis on end juba aastasadu tõestanud. „Küsimus ei ole selles, milline mööbliese lossi sobib, vaid pigem milline ese kannab endas piisavalt ajalugu, iseloomu ja väärikust, et olla niisuguses keskkonnas," selgitab Dvorjaninov.
Enamikul ei ole kodus küll lossi jagu seinu ega vajadust neid ka täita. Põhimõte kandub aga üle: eset, mille taga on lugu, tunnetatakse ruumis teisiti kui seda, mis oli nö hea soodne ost. (Aja)lugu ei pea teinekord otsima üldse kaugelt. Vanaemalt saadud kohviveski koos mälestustega võib ruumis täpselt sama töö ära teha, kui ta on hoolikalt valitud kohta paigutatud. Ostetud eseme puhul on lihtsalt nii, et selle loo eest tuleb maksta, sest kellegi teise töö ja aeg on juba sinna sisse pandud.
Ainult kaks asja on kindlad.
Luksusesemete puhul räägitakse ajatusest nii tihti, et selle sõna tähendus on peaaegu ära kulunud. Kaubanduses võib asja natuke teise nurga alt vaadata ja kindlaid asju on seal kaks.
Esiteks: trend möödub. Näiteks alles hiljuti olid palmilehed korraga kõikjal, tapeedil, padjal ja kandikul, nii soodsates poodides kui kallites salongides. Täna neid enam nii palju ei näe. Sotsiaalmeedia on tsükli veel kiiremaks teinud: varem liikus idee kauplustesse ja sealt kodudesse aastatega, nüüd kuudega.
Teiseks tuleb meeles pidada, et eksklusiivsust ja kvaliteeti hindav klient tahab eristuda. Dvorjaninovi sõnul on see tõsiasi 30 aasta jooksul samaks jäänud ka siis, kui kõik muu on muutunud. Just seepärast ei saa ka kaupluse sortiment paigal seista. Luxor ei hoia ühte ja sama kaupa aastaid müügis, vaid kollektsioonid uuenevad pidevalt, et pakkuda rohkem ainulaadseid tooteid.
Eristumise soov ja moevoolud liiguvad seega eri suundades. Kumba rohkem järgida, sõltub sellest, kas ese ostetakse hooajaks ja on vähem eksklusiivne või sooviga pikemalt toodet imetleda.
Erilisus ei vajagi tegelikult põhjendust.
Sügisene vahtraoks seisab ühtviisi hästi nii kümneeuroses kui ka tuhandeeuroses vaasis. Eesmärk on mõlemal juhul täidetud, kuid vahe on selles, mida omanik tunneb, kui ta hommikul seda kompositsiooni köögilaual näeb. Ta teab, millisest materjalist see vaas tehtud on, kui palju sellest on käsitöö ja miks ta just selle valis. Seda erilisust ei ole tihti pildilt näha ja seda ei peagi kellelegi seletama, see lihtsalt on.
Eksklusiivne ese ei pruugi kedagi õnnelikuks teha. Aga hoolikalt valitud sisustuselement, mille loomisse ja valimisse on pandud rohkem aega, kui esmapilgul arvata võib, rõõmustab iga kord uuesti. Eriti kui neid asju on vähe, jääb igale esemele ruumi ennast näidata. Eriliste sisustuselementidega kodu kaunistamises ei võida see, kellel on surres kõige rohkem asju. Väljend „vähem on rohkem” ei tähenda tühja tuba, vaid seda, et iga asi selles ruumis on hoolikalt valitud. Ainult see ongi tähtis.